"Rebane ja laps" filmi kohta essee
Lila aga otsustab juhust
kasutada ja meelitab ta oma tuppa, kus ta ukse lukku paneb. Rebane satub aga
paanikasse, kuna näeb, et toast pole väljapääsu ning hüpab segaduses 2. korruse
aknast läbi ning jääb maja ette teele veriselt lama. Lila on samuti ehmunud ja
segaduses, ta võtab rebase sülle, palub et ta üles ärkaks ja viib ta oma pessa, oma
poegade juurde.
Kui juba mitu päeva on möödunud ja Lila pole rebast näinud, arvab ta, et rebane
on surnud, kuid ühel päeval näeb ta Tituud mäe nõlval kõndimas ja tema rõõm on
üüratu.
See film meeldis mulle eelkõige just sellepärast, et seal oli palju ilusat loodust ja
vähe tegelasi. Ometi oli film väga põnev ja läks väga hinge.
Film näitas seda, et igasugune sõprus on võimalik, kui vaid püüda ja seda tõeliselt
tahta. Nii samuti tegi Lila. Ta kõndis tunde üksi metsas ja muudes ohtlikes
kohtades, et leida rebast, keda ta tahtis oma sõbraks. Ta oli kannatlik ja heatahtlik