Ema Teresa
Indialased kartsid, et valgenahaline õde
ja tema kristlik religioon võõrutab neist lapsed, nad sõimasid ja laimasid teda ning nõudsid, et
surijate maja suletaks. Õde Teresa leidis abilisi endiste õpilaste hulgast ja toetajaid Kalkuta
ametivõimude seast. Ta tohtis turvamaja säilitada ja avada uusi: haigete, laste ja emade jaoks
(Sichtermann, 2004: 250).
Teresa kandis hoolt ka pidalitõbiste eest. 1958. aastal asutati esimene leeprakeskus
,,Titagarh". Sellest ajast alates on Aasias, Aafrikas ja Kesk-Idas rajatud üle saja sellise
keskuse. Siin jagatakse haigetele arstiabi ja antakse nõu, kuidas end ise aidata (Kurg, 1998).
1950. aastal juhtus midagi täiesti ootamatut: õde Teresast sai ema Teresa. Paavst
kinnitas tema taotluse õnnistada kõrgeimal tasemel sisse uus ordu, mille ta nimetas Tegeva
Armastuse Saadikute orduks. Üle saja aasta polnud Vatikan lubanud ühegi kongregatsiooni
loomist
annaabi.ee 
