Eesti kultuurilugu
Kapitalistlike suhete areng külas 19. sajandi teisel poolel tõi kaasa muutusi ka puutöötehnikas.
Sel ajal kaob puust tarbeesemete õõnestamine koos vastavate tööriistadega ja kodune
veovahendite valmistamine. Kodukäsitöös hakati ulatuslikumalt kasutama höövleid,
mitmesuguseid saage (raam-, vuks-, suur- ja lauasaed), vabrikupuure, naelu jne. Tisleritehnika
levikuga hakati kasutama spetsiaalhöövleid, saage jm. Tisleritelt hakati üha enam tellima
elamusisustust, puusärke, vokke, linamasinaid ning taluelamute uksi ja aknaid. 19. sajand oli
õitsenguaeg juba 17. sajandil tekkinud kodutöönduskeskustele Avinurmes, Hiiumaal ja Haanjas.
Sepatöö
Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Metallist (pronksist) tööriistade valmistamine on seotud
üleminekuga maaviljelusele ja karjakasvatusele. Eesti vanemad sepiseleiud (käevõrud, kirved
jm.) pärinevad varasest rauaajast (6. saj. e. Kr. - 1. saj. p. Kr