tuli teha. ,,Inimesel, kel on jõudu töötada, pole õigust ennast kunagi nimetada kerjuseks" see kujunes noorele J. Kölerile elujuhtmõtteks. (Pukits 1997: 7) Sünnikodu foto Viljandi Muuseumi kogudest (kuulus minu vana-vanaemale). Kui Johann oli sirgunud 9-aastaseks, kerkis päevakorda küsimus, mis temast edaspidi saab. Kuna kodus oli tööjõudu küllaldaselt ja poiss tundus vanematele vaimselt võimekana, otsustati ta esialgu saata Viljandisse vanema venna juurde, kes töötas tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna
„Inimesel, kel on jõudu töötada, pole õigust ennast kunagi nimetada kerjuseks“ – see kujunes noorele J. Kölerile elujuhtmõtteks. (Pukits 1997: 7) Sünnikodu foto Viljandi Muuseumi kogudest (kuulus minu vana-vanaemale). Kui Johann oli sirgunud 9-aastaseks, kerkis päevakorda küsimus, mis temast edaspidi saab. Kuna kodus oli tööjõudu küllaldaselt ja poiss tundus vanematele vaimselt võimekana, otsustati ta esialgu saata Viljandisse vanema venna juurde, kes töötas tislerisellina. Meistri loaga sai ta eluasemeks nurgakese töötoas, kus vend õpetas talle pisut saksa keelt ja arvutamist, millele paari kuu pärast järgnes õppeaeg linna algkoolis. Uus võõras ümbrus pakkus poisile palju huvi, kasvatas teatavat iseseisvust ja õpetas elule arvustavalt vaatama. Õppeaeg algkoolis jäi aga lühikeseks, sest varsti suri kooli ainuke õpetaja, aga uut tema asemele niipea ie leitud. Alles järgmisel sügisel võis ta isa ja venna
annaabi.ee 
