Tõde ja Õigus II Terve tekst
oleme noored, siis tahtsin mina sind, armas vend, paluda, sest sina oled seal ligemal ja võid
kergemini koju lipata, et sa õige läheks ja räägiks nendega, isa ja emaga tähendab, sest sind
nad kuulavad ja usuvad ennem kui mind, sest sina oled targem kui nemad ja ka targem kui
mina. Sina ei saa minu vastu rammuga, ei saand enne ja ei saa nüüd ammugi, sest sa peaks
nüüd mu käevarsi ja rinda nägema, kaks korda olen juba pidand mundrit ja sinelit vahetama,
ikka jäid kitsaks, käised kui tirutuped ja nööbid ees aina pakatavad, nii et sinu rammu pole minu
rammu kõrval mitte kui midagi. Aga minu tarkus pole sinu tarkuse kõrval ka mitte kui midagi, nii
et meie oleme teineteisest kangemad, igaüks oma asjaga, aga ei mitte mina üksi sinust, nagu
varemalt, kui sul põlnd veel tarkust, ja jõudu ka ei olnd. Ja nüüd ei taha ma mitte enam nõnda
teha, nagu siis kartulimaal, kui ema võttis pudrukartulid ja mina panin sinu mütsi mulda täis ning