pontsik. Kodus mamma, papa, Hansukes ja Tirsu kõrval tundis ta end pigem saleda ja sihvakana. Kõigil Sackmeieridel olid omad veidrused. Greetekese mammala oli kombeks oma pulloveri puusatelt alla poole tõmmata, et oma pekkivolte varjata seda tegi ta umbes sada korda päevas. Papal oli aga vuntsikiiks. Ta keeras nendest alalõppmata kaarekesi ja sabakesi. Hansuke oli Greetekese 12.a vend, kes tundis end hästi, üksnes siis, kui oli vasaku nimetissõrme paremasse ninasõõrmesse toppinud. 6.a Tirtsul veidrusi veel ei olnud. Arvatavasti oli ta nendeks veel liiga väike. Greetekesel endal oli kohe mitu veidrat harjumust. Talle meeldis oma spanjelpruune juuksesalke näksida ning ta punus nendest tuka sisse väikseid patsikesi. Ta sikutas oma sõrmi, kuni liikmed naksusid. Ja kratsis kõhtu, ehkki see ei sügelenud. Peale selle kritseldas ta alatasa pastakaga vasakule küünarvarraele. Ta nohistas ka nina. Majas, kus Sackmeierid elasid ei suhtud neisse just armastusväärselt. Ei öeldud:
On hea, et valgust tuppa saame. PÕRNIKAS: Olen sattunud päris õigesse kohta. (Hüüatab) Siin on ju minusugusele hea öömaja. TIGU: Oli see aga kihutamine. (Lõõtsutab) Mul oli lähemas külas kiiret asjaajamist. Küll ma aga jooksin! Kuid keegi ei suuda üle oma jõu, eriti veel kui ta oma maja seljas peab kandma. Puhkan siin pisut, kui seltskond lubab. Siis võin jälle edasi kihutada. SIPELGAS: Mis me siin istume ja norutame igavusest. Kas ei leiduks mingit ajaviidet? Näen,et tirtsul on viiul kaasas. Ta võiks meile mõne lõbusa loo mängida ja meie tantsiksime TIGU: Tulgu mis tuleb. Mina ei võta kedagi jutule. KÄRNKONN: Kas pole hull? On siis minu maja igasuguste hulguste ja viiulikääksutajate kogunemispaik. Katsuke, et siit kaote, muidu teen teile ise jalad alla. (Jaaniussike haaras laterna. Temale järgnes põrnikas, siis sipelgas, siis rohutirts ja lõpuks tigu. See oli kurb rongkäik) PÕRNIKAS: Kas pole siin kuskil mõnd võõrastemaja ? LISA7
annaabi.ee 
