kukkus. Valge kleit lõikas poisi kolju seest silmad välja ning viis need pappkastiga tema kodutrepile. Järgmisel hommikul ei leidnud vanemad oma toast poega. Nüüd tormas terve pere majast välja. Välisust avades leidsid nad enda eest kasti veriste silmadega. Kohe pandi autole hääled sisse ja sõideti linna politseijaoskonda. Uurijad hakkasid otsekohe kadunud poisikest otsima. Järgmise päeva hakul oli kogu pere hirmul ja teadmatuses. Peale hommikusööki tirises lauatelefon. Uurijad palusid, et pere linna tuleks. Politseijaoskonda sõitsid ema ja õeke, sest isa oli metsas jahil. Sõidu ajal purunes sõidukil rehv ja ema ning õde otsustasid jalgsi edasi minna. Tee suubus üle mäe ja läbi metsa. Keset metsa kuulsid nad järsku häält, mis kutsus neid enda juurde. Nad järgnesid sellele, ent kukkusid sügavasse lõksu. Kukkumisest toibudes nägid nad enda ees tunnelit. Käiku sisenedes, mulises kõrva ääres vedel magma. Mööda teeriba
Mis siis saab, kui ma poetan sellest kõigest kellelegi? Miks keegi ei taipa? Mu hinded on korrast ära, ma ise olen nõrk ja jõuetu. Kas see tõesti välja ei paista? Ühel hommikul vihma kallas justkui oavarrest, ma pidin jälle vastutahtmist kooli minema, kõik see vaid oli minu sisse kogunenud, ma ei julgenud seda mitte kellegagi jagada. Kõik olid nii rõõmsad koolis väljaarvatud mina, isegi mu parim sõbranna oli minu endi vastu. Kell tirises ja oli aeg minna klassi. Õpetajat polnud veel tulnud ning kõik sõimasid mind nagu alati. Mu pinalit loobiti mööda klassi ning töövihikutega tehti sama. Looduse vihikust rebiti lehed välja ja hiljem visati see prügikasti, ma üritasin sellest kõigest mitte välja teha ja lootsin õpetaja tulekut klassi. Õpetaja ei olnud pärast kümmet minutit saabunud. Mulle öeldi otse näkku jubedusi, mis tegid tohutult haiget.
annaabi.ee 
