Vendade/õdede või vanemate eeskujul kui kodused suitsetavad, siis on ka suitsupakk kergemini kättesaadav ja siis tundub noorele suitsetamine tavalise asjana. Suitsetajate läheduses on halb olla, kuna suitsu lõhn ajab mul südame pahaks. Olen ka ise kunagi suitsu proovinud ja see oli minu jaoks väga ebameeldiv kogemus. Ma ei näe suitsetamises mitte midagi head, ma ei näe sellel ka mingit mõtet. Minu jaoks jääb arusaamatuks mida nad sellest kõrre tirimisest saavad? See teeb neile ainult kahju. Minu arust alustavad enamus noored suitsetamist 12-14-aastaselt. Tegelikult on see väga vara. Olen kuulnud, et suitsetamine pidurdab kasvu, kahjustab kopse ja vähendab nii võhma. Suitsetamisega rikuvad nad oma tervist ja paljud hiljem kahetsevad seda, et üldse suitsetama hakkasid. Hetkel ei saa nad suitsetamise mõtetusest veel aru, see teadmine tuleb alles aastatega. Peale internetist suitsetamise kohta lugemist kadus mu suitsetamise himu täiesti
teekonna ettevõtmine näitab, kui oluliseks peeti mälestusmärgi kvaliteeti. Kose ausammas avati 5. juulil 1925. aastal. Oma kohal sai ta püsida kuni 1941. aasta 3. juuni ööni. Punavõimu esindajatel ja nende käsilastel oli kombeks, et sambaid lõhuti ikka pimeduse varjus, siis oli julgust rohkem. Kose ausammas õhiti ja selle tükid veeti Mägise talu läheale Pirita jõkke. Saksa okupatsiooni ajal püüti mälestusmärki taastada, kuid purustatud tükkide veest välja tirimisest kaugemale ei jõutud. Nõukogude ajal kästi tükid, mida inimesed polnud veel suveniiridena kodudesse tassinud, jõkke tagasi visata. Ausamba osad lebasid jõe põhjas kui 1988. aastani, mil Endel Väli hakkas koos vennaga sammast taastama. Suurem osa mälestusmärgist suudeti kokku panna orginaaltükkidest, vaid nimeplaadid lasti Kohila kivitöökojas uued valmistada. Avapidusteni jõuti 17. juunil 1987. aastal. Sambalt eemaldasid kalle Ülo Roosnurm ja Endel Väli.
annaabi.ee 
