V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mis kiriku juurest kloostrisse viis.
Kui esimene üllatus oli möödas, kummardus Jehanne-de-la-Tarme Gaultiere'i kõrva äärde:
«ütlesin ju teile, õde, et see noor vaimulik härra Claude Frollo on nõid.»
II. CLAUDE FROLLO
Jah, Claude Frollo polnud harilik isik.
Ta oli pärit neist keskmistest perekondadest, mida läinud sajandi mitte just aupaklikus
keeles nimetati kas kõrgemaks kodanikuseisuseks või väikeaadliks. See perekond oli
vennastelt Paclefdelt pärinud Tirechappe'i lääni, mis allus Pariisi piiskopile ja mille
kahekümne ühe maja pärast kolmeteistkümnendal sajandil nii palju vaimulikus kohtus tuli
käia. Selle lääni omanikuna kuulus Claude Frollo nende saja neljakümne feodaali hulka, kes
Pariisist ja ta eeslinnadest maarenti said. Kaua
136
võis tema nime sellisena näha Saint-Martin des Champs'i kirikuarhiivis säilitatavais
nimistuis meister Francois Le Rez'le kuuluva Tancarville'i lossi ja Tours'i kolledzi vahel.