genoomi sobilike muutuste edasikandumise, pärandumise vegetatiivse kasvu käigus. Radiaalselt levivad hüüfid võivad oma tippudes kanda erinevaid genoome (tekkinud mutatsioonide, tuumade „ristsiirde“, paraseksi jm. tulemusel) ja neid erinevates tingimustes, erinevatele kasvusubstraatidele levides läbi katsetada. (Seened on välispidise seedimisega, nagu bakteridki absorbeerivad nad toitaineid, olles neid eelnevalt ensüümidega lagundanud.) Loeb see, mis juhtub hüüfi tipurakus. Iduplasma ja somatoplasma on siin üks ja seesama. Nad pole eristunud nagu teame selle olevat loomariigile iseloomuliku, kus munaraku tekkele järgneb kudedeks diferentseerumine. Üldjuhul seentel pole kudesid (erandiks on selts Laboulbeniales) ja „munarakk“, kui see tuumade liitumisel eoskoti või eoskanna näol tekib, taandub kohe haploidseteks eosteks – sügootne meioos. Mutatsioonid on toormaterjal evolutsiooniks, kuid mõningail juhtudel
Samas on see kaitse tuumamaterjali kaotsimineku vastu. Tõenäoselt pärineb kromosoomide polümorfism (Zolan, 1995; Larraya, 1999) ja aneuploidsus (Kullman, 2000) mitoosi vigadest. Niisiis on seentele omane suur plastilisus, võime säilida ja säilitada reproduktsiooni käigus tekkinud vigu. Seene hüüfile on iseloomulik tipmine kasv ja avatud paljunemissüsteem (puudub embrüonaalne areng, kudedeks diferentseerumine). See, mis juhtub tipurakus, määrab temast edasikasvava hüüfi saatuse. Samast hüüfist varem hargnenud hüüfid kannavad edasi esialgset genoomi. Harude tekkemehhanismi ei teata. Põhimõtteliselt on selliselt kasvav isend igavene koos oma vigade ja erinevate tuumapopulatsioonidega. Külmaseene mitokondrid suudavad klonaalsel kasvamisel oma genoomi hästi säilitada. Nad ei muutu, kasvagu seen kasvõi sadade (leitud kuni 900) hektarite ulatuses tuhandete (2400) aastate jooksul (Volk, 2002). Nii et
annaabi.ee 
