V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oleks vigastatud, ta raamat puudulik. Aga see pole nii.
Võtame näiteks keskaja, kust saame kõige selgema pildi, sest ta on meile ligemal. Kui
teokraatia selle esimesel poolel Euroopas oma korra maksma paneb, kui Vatikan uuesti
enese ümber koondab ja korraldab selle Rooma elemente, mis tekkis vanast Kapitooliumi
ümber asuvast varisenud Roomast, kui ristiusk eelmise tsivilisatsiooni rusude alt kõik
ühiskonnakihid välja otsib ja neist uue hierarhilise terviku loob, mille tipukiviks saab
vaimulik seisus, siis kuuleb selles kaoses algul midagi pakitsevat, pärast aga näeb, kuidas
ristiusu hingeõhus
170
9
7
surnud ehituskunstide põrmust, kreeka ja rooma ehitusvormidest barbarite käe alt
vähehaaval ellu tõuseb salapärane romaani arhitektuur, see Egiptuse ja India teokraatlike
ehituste sugulane, puhta katolitsismi muutumatu embleem, paavstliku ühtsuse kõigutamatu
hiero-glüüf. Kogu tolleaegne mõttemaailm on tõepoolest väljenduse leidnud selles sünges