Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
loodusega. Tol ajal oli see väga huvitav. Loodus ja inimene elavad harmoonias. Veel on
sentimentaalse kirjanduse tunnuseks see, et tegelased nutavad palju. Need on nukrad lood.
Need liigutavad südant. Inimesed hakkavad koos tundma. Lugeja on tõmmatud kaasa.
Jutustaja kohtus Erastiga Liisa haua juures. ,,Jungi ööd" oli tõlgitud nii proosas kui luules,
need olid mõtisklused haual. Ka ,,Vaene Liisa" kuulub sellesse traditsiooni. Karamzin on
liitnud Liisa Euroopa kirjanduse tipptraditsiooni. See oli jutustus ehk provest. Liisa on kahe
zanri vastandamine novell ja romaan. Novell e jutustus on ,,reaalne". Mõlemad on aga välja
mõeldud. See on autori ja lugeja vaheline kokkulepe. Kunst on mäng, imiteerimine, illusioon.
Lugeja pannakse uskuma sellega, et lool on jutustaja. Jutustaja toob sisse mitu vaatepunkti.
Jutustaja võimendab efekti, jutustaja loob meeleolu. Lugeja samastub ümbrusega, jutustaja
avab tekstiruumi. Lugeja peab assotsieeruma praeguse ja ka antiikse ruumiga