Essee: Albert Camus "Katk"
anni. „Ja jäänud sel viisil poolele teele sügaviku ja mäetippude vahel, nad
pigem triivisid, kui elasid, hüljatuna oma sihituis päevades ja viljatuis
mälestustes, nagu ekslevad varjud, kes oleksid võinud jõudu leida vaid
siis, kui nad oleksid otsustavalt ajanud juured oma kannatuste mulda“.
Katku alguspäevil inimesed märkasid pisiasju, mis neil olulised on, kuid
nüüd huvitas neid ainult see mis teisigi, nende ideed olid kõige üldisemat
laadi.
Katku tippstaadiumis oli olukorda kirjeldatud tõelislt süngelt ja
muserdavalt. Staadionitele pandi telgid, kus saaks inimesi ravida. Inimesi
maeti juba öösiti, nad lihtsalt visati kraavidesse. Toiduvarud hakkasid
lõppema. Kohvikutes võis märgata silte, millel oli kirjas, et kohvi pole või
paluti kaasa võtta oma suhkur. Kahtlemata oli üks emotsionaalsematest
katkenditest see, kui Orthoni poja peal katsetatakse seerumit, kuid ta
sureb