"tipplavastustena" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

kusjuures sel puhul võis nii mõnigi kord tunnistada lavastuste esteetilises plaanis teatud lõivu maksmist. Kokkuvõttes on põhjust soostuda Ida-Euroopa kontekstist pärit vastavatel näidetel põhineva seisukohaga, et üldiselt teatrit pigem kasutati poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist kirjutada teatriajalugu kui (tipp)lavastuste ajalugu ja pidades silmas skaalat traditsioon – avangard, tõdegem, et tipplavastustena on kultuurimälus reastunud enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6 eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid