NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
kusjuures sel puhul võis nii mõnigi kord tunnistada lavastuste esteetilises plaanis
teatud lõivu maksmist. Kokkuvõttes on põhjust soostuda Ida-Euroopa kontekstist
pärit vastavatel näidetel põhineva seisukohaga, et üldiselt teatrit pigem kasutati
poliitiliselt kui loodi poliitilist teatrit (Barker 1992: 25). Lähtudes variandist
kirjutada teatriajalugu kui (tipp)lavastuste ajalugu ja pidades silmas skaalat
traditsioon – avangard, tõdegem, et tipplavastustena on kultuurimälus reastunud
enamasti uuenduslikkust kandvad teatrisündmused. Ent nende kõrval 6
eksisteerib alati traditsiooniline või nn. peavoolu teater, millega seoses ei saa
eirata muu hulgas epigoonluse või anakronismi ilminguidki. Näiteks 1976. aastal
figureerisid eesti teatrite mängukavas korraga kaks A. H. Tammsaare romaani
„Põrgupõhja uus Vanapagan“ lavatõlgendust, mis olid oma esteetikalt
diametraalselt erinevad: Jaan Toominga polüfooniline, kõiki teatrivahendeid