"tipplavastuseks" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

paradigmamuutus ja sellega kaasnes ka põlvkonnavahetus: „Nooruse intensiivne tulek ja omapoolse ajavaimu, suhtumise kaasatoomine väljendus kuuekümnendail aastail kõikidel kunstielu aladel, ulatudes teatrisse luule, muusika ja kujutava kunstiga võrreldes pisut hilinenult” (Kask 1983: 277). Muutustele teatriilmas lõid aga kas otsesema või kaudsema eeltakti mitmed staažikamad lavastajad. Üheks 1960ndate keskpaiga tipplavastuseks oli Voldemar Panso „Hamlet” Noorsooteatris (1966), rõhuasetusega Ants Eskola poolt mõttetäpselt ja intensiivselt kehastatud nimitegelase vaba vaimu fenomenil, tema vastandusel ühiskondliku valega. Linda Rummo Ophelia Hamleti võrdväärse vaimuja mõttekaaslasena kinnitas taas selle elegantse ja poeetilise näitlejanna määravat rolli Panso olulise lavastajasõnumi toetamisel, Jüri Järveti Claudiuse tõlgendus ulatus psühholoogilisest filigraansusest terava groteskini.