E. L. Doctorow "Ragtime"-i põhjal kirjutatud essee
sõnadega `morbiidne', `kurjakuulutav' või `ängi täis'. Lugedes erinevaid teoseid nagu
"Stepihunt" või "Protsess" tunnetame pidevat tormi saabumist või koormat nii
üksikisiku kui terve ühiskonna õlgadel. Tõeline õnnetunne ongi justkui nagu illusioon
või pettekujutelm, mille endile loome, et karmis ja ebaõnne täis maailmas ellu jääda.
Kuid kas kirjandusest lähtudes on õnn siiski võimalik? Sellele küsimusele keskendub
ka minu Ragtime-i arutlus.
20. sajandi kirjanduse tippkuju Ernest Hemingway on öelnud "Õnn tarkade
inimeste hulgas on harvim asi, mida ma näinud olen." See ütleks meile justkui, et
intelligentsed inimesed omavad palju täielikumat pilti maailmas tänu tugevamale
ühiskonnatunnetusele, kui keskmine inimene. See omakorda eeldaks, et maailm ongi
kogu oma hädade ja probleemidega summaarselt muremeri. Ka Ragtime-is oli näha
sarnast nähtust inimesed vajusid aina sügavamale oma õnnetuse sisse ja ei
üritanudki midagi muuta, vaid paari erandiga
annaabi.ee 
