mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada.
mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada.
annaabi.ee 
