Kasvatuse võim ja võimetus ( kokkuvõte)
Parim mõistmine
saavutatakse ise tõsiasju uurides.
Õppimine kui määratlemine ja reeglistamine lähtub Kantist. Õppida tuleb põhjendades ning
argumenteerides, selleks peab õppija õpitu pädevuses iseseisvalt veenduma seda testides ning
hinnanguid andes.
Õppimine kui tõlgendamine esindab hermeneutilist arusaama. Uus teadmine suhestatakse
olemasoleva tähendushorisondiga. Õppimine on horisontide sulandumine, mille tiomel horisondid
ise pidevalt avarduvad. Ehkki õppimise objekt võib kõigile olla üks, on see, mis tõlgendades
toimub, isiklik ja unikaalne.
Õppimine kui tegevus. Toimingud saavad tegelikkusest pidevat tagasisidet ning sellest õppides
inimene üha üritab, katsetab, harjutab, tegutseb. Tuntu ja läbiproovitu proijetseerumisel tundmatule
sünnib õppimine.
Õppimine kui reflektsioon. Reflektiivsel õppimisel senistest väärkäsitlusest ning sõltuvusest
vabanemise teel jätkuv iseseisvumine.