(parasporaalkehasid) Karboksüsoomid on bakteri organellid, mis sisaldavad Calvini tsükli võtmeensüümi ribuloos-1,5-difosfaadi karboksülaasi agregeerunud molekule (reaktsioon näidatud punase noolega). Esinevad peamiselt obligaatselt autotroofsetel bakteritel. St neil bakteritel, kes orgaanilisi aineid ei omasta. ON hulknurksed valgulise membraaniga struktuurid. ( nt. nitrifitseerivad bakterid, tsüanobakterid, tiobatsillid.) Gaasipõiekesed ehk aerosoomid On sigarikujulised põiekesed, mille funktsioon on sarnane kala ujupõie omale. Põiekestel on hüdrofoobne valguline membraan, mis ei lase vett läbi, kuid laseb läbi gaase. Klorosoomid Esinevad rohelistel bakteritel. Ühekihilise membraaniga piklikud lamedad põiekesed. Paiknevad ridadena rakumembraani all. Neid näeb ainult elekronmikroskoobis. Klorosoomis on põhiliseks valguks bakteriklorofüll C. Parasporaalkehad
Metallosphaera, kes kõik on arhed. Sealt on isoleeritud ka kõige atsidofiilsem bakter arhe Picrophilus, kes kasvab hästi pH 0.7 juures, lüüsub kõrgemal pH-l kui 4.0. Picrophilus suudab kasvada 1.2M väävelhappes, rakusisene pH on tal ca. 4.6. Tioonbakter Thiobacillus thioxidans. G(-) bakter. Talub ka pH 1.0, optimaalne on talle pH 2- 3. Bacillus acidocaldarius on termofiilne ja atsidofiilne G(+) bakter. Tiobatsillid ja atsidofiilsed arhed saavad energiat S-ühendite, kas H2S või väävli oksüdeerimisest ja tekitavad oma metabolismi käigus väävelhapet. Oma elukeskkonna hapestavad ka kääritajad bakterid, kuid enamasti nad kõrget happesisaldust ei talu ja nende kasv peatub peagi. Laboris kasvatamisel lisatakse kääritajate söötnetesse puhverlahuseid, et pH stabiilsena püsiks. Vahel võib lisada ka kriiti. Hapete tekkega kriit lahustub vähehaaval ja neutraliseerib tekkiva happe
annaabi.ee 
