Franz Kafka
Sündmustiku
kogu traagikat kõrvale jättes on just kirjaniku poolt edasi antud
tõelisuse ja käegakatsutavuse atmosfäär see, tänu millele lugeja
suudab õigemini, on sunnitud «Protsessi» tõsise näoga lugema.
See on toosama «kafkalik», teravalt väljajoonistunud, paranoiline,
kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis sellest hoolimata
igalt pool hulgaliselt petlikke võimalusi välja pakub (meenutagem
«Protsessi» naistegelasi, Tintorellot või advokaati, keda kõiki Josef
K. «süütus» huvitavat näib).
Stseenide sisu edasiandmisel on Kafka stiil maalähedane ja
realistlik, kuid arutlustes kohtu olemuse ning seal aset leidva
üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp-
sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja
pedantismi.
Kui esimeses oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele
sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees-