MIS ON KUNST?
Kuigi mõlemal juhul me kuuleme
midagi -- kirikukellade helinat --, kannab kuuldu kunstiteoste puhul mingit
tähendust. Kui me näiteks Arvo Pärdi helitöid kuulates tunneme ära kirikukellade
resonantsi, siis ei ole me mitte ainult kuulnud midagi, vaid ka midagi mõistnud.
Võibolla märkab muusikateose kuulaja kirikukellalöögi omapära: et kõrv pole
võimeline tabama, millal lõpeb ühe kellalöögi kõla. Spetsialistist interpreteerija
mõistab ehk hoopis Pärdi tintinnabulistiili väljakutset tonaalsuse tähenduse
ümberhindamiseks (Hillier 1997: 90). Kunstiteost võtame me vastu teisiti kui
tavalist asja. Teades, et tegemist on kunstiteosega, s.o et sellele artefaktile on
kunstiteose tegija omistanud kunstiteose staatuse, võtavad
vaatajad/kuulajad/lugejad selle suhtes erilise hoiaku, mis on määratud
kunstipraktika konventsioonidega. Kas seda kunstiteose suhtes võetavat erilist
hoiakut tuleks nimetada esteetiliseks hoiakuks, pole kindel. Kui mõiste