Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960
mõttepäevikuis "Jäine raamat" ja "Jaapani meri, detsember".
Uuenduse tegi 1960. aastail läbi ka eesti pagulaskirjandus: peamiselt väljendus see nooremate
autorite poleemilise protestina seni kirjanduses domineerinud konservatiivse maailmavaate ja
sellel põhinenud traditsioonilisrealistliku kujutamisviisi vastu. Põlvkondadevaheline
vastuolu ja senisest avameelsem intiimse temaatika käsitlemine on eriti tajutav Elin Toona
ning Enn Nõu ja Helga Nõu loomingus, viimase rõhutatud tinglikkusetaotlus ja
identiteediotsing teeb temast M. Undi sugulashinge.
1950-ndate aastate alguseks oli Nõukogude Liidu kirjandus jõudnud ummikusse. Käärid
tegeliku elu ja kirjanduses realismi pähe pakutava vahel olid suured. Lisaks riiklikule
tsensuurile toimis kirjanikes repressioonide hirmu tõttu juba n.ö. sisemine tsensuur. Tuli
kirjutada nii nagu ette nähtud. Jossif Stalini isikukultuse juurde käisid ka ülistavad
lugemispalad ja värsid "suure juhi ja õpetaja, laste kõige parema sõbra" jne