Immanuel Kant
inimese poolt maapeal saavutamatu. Selle saavutamiseks peaksime olema puhtalt
mõistuslikud olendid ja mitte aheldatud meelelisusesse. Veel enam maises elus näeme, et õnn
mis üksikule saab osaks ei ole sõltuv tema vooruslikkusest. Kui eetilise seaduse hääl meis
kõneleb ja nõuab, et me ei püüdleks üksnes maise õnne poole - see oleks rohkem osavuse kui
vooruse küsimus - vaid et teeksime head eetilises tingimatuses - niisiis püüdleksime väärilise
õnne ( Glückwürdigkeit) poole - siis peaks olema ka sealpoolne elu eetilisele isiksusele õigluse
mõttes. Kuidas vöiks õiglustunne püsida, kui me ei tunneks oma südames, et see elu on ainult
osa elust, see maine unenägu ainult avamäng uuele sünnile, uuele ärkamisele, kui me
hämaralt ei aimaks, et järgnevas ja pikemas elus hüvitatakse kõik?
Samuti annab praktiline mõistus meile kindluse Jumala olemasolust. Teoreetiline
annaabi.ee 
