V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
reziimi pihta; vahel ka mõnda lihtsat kirikliku kasvatuse õppelauset, mis väljendatud
korralikus heksameetris: «Coelestem dominum, terrestrem, dicito domnum».3
Esines vahel sekka ka heebreakeelseid nõiasõnu, millest isegi kreeka keelt väga vähe oskav
Jehan midagi aru ei saanud; kus iganes võimalik, sinna olid vahele kiilutud taevatähed,
inimeste või loomade kujud, üksteist lõikavad kolmnurgad, mis kõik kokku muutis kongi
määritud seina paberilehe sarnaseks, kuhu ahv tindise sulega jälgi jätnud.
Muidu oli kambrikese kogupildil mahajäetuse ja laos-tuse ilme; riistade lohakusest ja
hooletusse jätmisest võis järeldada, et nende omanik juba ammu muude murede tõttu oma
töödest eemal on olnud.
Omanikku ennast aga, kes üle kummaliste maalidega kaunistatud paksu käsikirja
kummardus, näis vaevavat mingi mõte, mis ennast vahetpidamata ta mõtisklustele vahele
segas. Vähemalt sellele arvamusele tuli Jehan, kui ta kuulis, et ta vend pikkade, mõtlikkude