Friedrich Willhelm Joseph Schelling
indiferentselt.
Schellingi teos "Filosoofilised uurimused inimliku vabaduse olemusest" (1809) tähistab
uue perioodi algust tema loomingus. Seda perioodi iseloomustavad usulis-teosoofilised
probleemid.
Inimlik vabadus on võime head ja kurja teha. Küsimus kurja võimalikusest on Schellingi
arvates vastatav vaid nii, et Jumalas endas on teatud aluse ja eksistentsi kahestumine.
Nagu valgus peegeldub tumedalt tinavaagnalt, nii vajab kõik positiivne oma tumedat
vastandit.
"Kuna enne ega peale Jumala ei ole midagi, siis peab tema eksistentsi alus temas endas
olema. ...
See Tema eksistentsi alus, mis Jumalal on iseendas, ei ole absoluutselt vaadelduna Jumal,
s.t. sedavõrd kui ta eksisteerib; sest see on vaid tema eksistentsi alus. See on loodus
Jumalas; temas küll lahutamatu, kuid siiski erinev loomus."
Kuna kõik loodu tuleb Jumalast, on samas aga ka Jumalast erinev, siis selle läte peab