JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Ent ta võidurõõm oli pelk. Vaevalt alustas ta väljumist pikeest, vaid pisut muutes tiibade kaldenurka, kui
jälle tabas teda seesama salapärane keha kuuletamatus ning kokkupõrge õhuga rabas kui
dünamiidilaeng. Jonathan Merikajakas tundis end lõhkevat keset laotust, valusat hoopi vastu merepinda
enam ei tajunudki.
Püttpilkases öös tuli ta teadvusele, loksudes ookeanil kuuvalguse vöötmes. Ta narmendavad tiivad olid
kui tina täis, ent veel tinasemalt rusus nurjumise koorem. Ta soovis - muuks täiesti jõuetu -, et see raskus
oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, - et kõigel oleks lõpp.
Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl. -
Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud
avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks,
annaabi.ee 
