Ta kirjutas mullast, kevadnurmedest, ristikheinast, mee-ja õunte lõhnast, vene külast "kui pühapildist", kus ta käib ringi nagu palverändur. Sellel ideaalmaastikul kuhu ei ole veel jõudnud vapustused ja muutused, kappavad õhtu hakul veel hobused ja sosistavad noored armunud. Must, higilõhnane mullapind,maa! Kuis sind ei hoiaks, ei armastaks ma? Lähen, pilk järve peal sinisel teel. Õhtu, su andidest hellub mu meel. .... Tinaselt helendab lomp nagu kaev... Murelik laul-vene valu ja vaev. 4.2 Revolutsioonid Uue ilme võtab Jessenini luule pärats revolutsioone, tema värsidesse ilmub filosoofiline element. Veebruari-ja Oktoobrirevolutsioonile elab ta kaasa, kuid omamoodi-nagu talupoeg. Seepärast hakkavdki tema luules järgnevatel aastatel kõlama süngemad noodid: kurbus hukule määratud külaidülli pärast, hirm hingetu linna ja tehnika nivelleeriva mõju eest. Ta teadis, et revolutsioon
seisid valvel ta köhal. Siis aga süüvis ta pilguks jälle une pimedasse riiki. Maret vahtis neid kõiki ahne pilguga, otsekui püü-des nende näolt lugeda mingit Ikka sama uni, sama une vari viirastus ta ajudes neil pikil öil. sõnul seletamatut sala-dust. Siis hakkas ta neilt pärima sõja kohta üht ja teist, sõudes See oli peaaegu paljas mõte pojast, kes oli kaugel. Tal polnud õiget aimust neid üle tinaselt lainetava jõe. kaugusest, mis teda pojast eraldas, ja ta ei võinud kujutleda maid ning kohti, kus see Ometi ei kuulnud ta iial midagi, mis oleks puutunud ta pojasse. Sest sõda ulatus liikus. ühest maapiirist teiseni ja sellest osavõtjaid oli äraarvamata, nagu liiva mere ääres. Nagu üle tühjusekuristiku kandus ta mõte
annaabi.ee 
