Nimetu
Proua Dalloway (1925)
Tajub ju see, kes on Westminsteris elanud - mitu aastat juba? üle kahekümne, - isegi liikluskäras
või öösel ärgates - Clarissa oli kindel - teatud vakatust või pühalikkust; kirjeldamatut seisakust;
pinevust (aga vahest oli põhjuseks tema gripist räsitud süda, nagu talle öeldi), enne kui Big Ben
lööb. Kuula! Kõmataski. Kõigepealt meloodiline hoiatus; seejärel eksimatult kellaaeg. Tinased
sõõrid hajusid õhus. Küll me oleme rumalad, mõtles Clarissa üle Victoria Streeti minnes. Taevas
üksi teab, miks inimene elu nõnda armastab, miks nõnda tajub, välja mõtleb, eneses üles ehitab,
ümber paiskab, ikka ja jälle uuesti loob; ent kõige armetumad vanamoorid, kõige masendavamad
õnnetusehunnikud teevad trepil istudes (adudes allakäiku) sedasama; selsamal põhjusel - Clarissa
oli selles kindel - ei saa parlamendi vastuvõetud sätted neisse puutuda: nad armastavad elu.