Tõde ja Õigus II Terve tekst
Mitte ainult Lible, see Piilu, nagu teised
teda nimetasid, vaid ka teised, kes temast veel väiksemad, karjusid peene häälega: ,,Kuule,
Tallisman, tule appi! Tallisman, ta kisub mul kõrvad peast ära!"
Kastidepuistamist jätkati endise hooga, Indreku talismanid ei rahuldanud nähtavasti ei härra
Maurust ega Ollinot. Aga midagi erakorralist ei tulnud enam nähtavale. Otsimine isegi sündis
nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut
tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule
piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.
,,Mis need on? Mis te neist korjate?" küsis direktor.
,,Ma ei korja," vastas poiss, ,,need on kodunt kasti jäänd."
,,Jällegi kodunt!" hüüdis direktor ja kõigi pilgud pöördusid mitte Laanele, vaid Indrekule, sest kõik
mõistsid, et ka tema oli direktorile midagi samasugust vastanud, nagu oleks ta Laanega enne
kokku rääkinud