V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mustlastüdrukul tiibu polnud, nagu öökullidel, kes parvedena ta pea kohal lendu tõusid.
Kivirahest ei piisanud ründajate tagasitõrjumiseks.
Sel äreval silmapilgul märkas ta veidi allpool balustraadi, kust ta hulguseid materdas, kaht
pikka kivist vihmaveetoru, mille otsad asusid otse peaukse kohal, kuna nende teine ots algas
platvormi põrandalt, üks mõte sähvatas tal peast läbi. Ta jooksis ja tõi oma kambrist haokoo,
pani sellele rohkesti latte ja sinna otsa rullis tinalehti, mida ta kaitseriistana veel polnud
tarvitanud. Kui ta selle tuleriida oli mõlema vihmaveetoru ühise avause kohal valmis
seadnud, süütas ta selle oma laternast põlema.
Vahepeal lakkas kivisadu ja hulgused ei vahtinud
406
enam üles. Lõõtsutades nagu hagijad, kes metsseale ta urkas kallale on asunud, tunglesid
riisujad hulgana peaukse ümber, mida tõukepoom juba üsna lömmi oli löönud, mis aga siiski
veel vastu pidas