"timukasulase" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kõvasti kinni jämeda 340 köie, mille teine ots alla kirikutrepile ulatus. See tehtud, jäi ta rahulikult vaatama, aeg-ajalt vilistades, kui mõni rästas tema eest mööda lendas. Kui timukasulased asusid Charmolue külmaverelist käsku täitma, hüppas too pealtvaataja järsku üle galerii ääre, hoides jalgade, põlvede ja kätega köiest kinni. Ta libises mööda kiriku esikülge alla nagu vihmatilk mööda ruutu, ja kiirelt nagu katuselt alla kukkunud kass jooksis ta kahe timukasulase juurde, lõi nad oma tugevate rusikatega jalust maha, haaras 2 0 0 mustlastüd-ruku kaenlasse nagu laps oma nuku ja oli ühe hüppega kirikutrepil. Seal tõstis ta tütarlapse kõrgele pea kohale ja karjus kirikusse tormates koleda häälega: «Varjupaika!» See kõik sündis sellise kiirusega, et kui oleks olnud öö, siis oleks seda kõike võidud näha üheainsa välgusähvatuse jooksul. «Varjupaika, varjupaika!» kordas rahvas ja tuhandete inimeste käteplagin pani Quasimodo