V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!» Gringoire tahtis
juba vastata, kuid jahmatus, viha ja ördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvaeelse
sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud,
nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud
üle, kui end voolust .kanda lasta. Gringoire peitis näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik
kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli tooga, millesse ta oma pea võis mähkida.*
43
V. QUASIMODO
Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud,
skolaarid ja kohtukirju-tajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua
vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele
tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma.