Eesti murded
rohkesti omapäraseid vanu jooni ning toimunud isesuguseid edasiarenguid. Sõnaalguline h on
siin selgesti hääldatav, kuid paiguti (nt Harglas) on see võinud koduneda ka mõnedes
täishäälikualgulistes sõnades, mida naeruvääristatakse lauses hüü om pikk, heläjil ei ole
midägi handa `öö on pikk, loomadele ei ole midagi anda', sest samas murrakus tähendab hüü
ka `vöö' ja hand `saba'.
Kui võrukene küsib: Kuiss tii puul timahhalt runguli kasussõ?, ütleks põhjaeestlane:
,,Kuidas teie pool tänavu peedid kasvavad?" Või kuidas mõista lauset sisse sattõ, vällä uppõ
`sisse kukkus, ära uppus'?
Kui Mõniste mehka (Mõniste mehe hüüdnimi) küsib: Kon tan sann om? ja teine
vastab: Hii kon hii, sann om tan san man, kon kakk ikk raan, siis jääb see vististi küll
6
annaabi.ee 
