Franz Kafka
sel vähimatki sõnaõigust oleks. Täiesti vastu oma tahtmist satub
maa-arst kuidagi kuhugi, haige juurde, keda pole lootustki aidata.
Novell on nagu unenägu või absurdne tseremoonia: kasutu maa-
arst võetakse riidest lahti ja pannakse sureva haige juurde voo-
disse, otsekui sest mingit abi võiks olla. Lõpuks leiab ta end jälle
«alasti selle üliõnnetu ajajärgu külma kätte jäetud, maise kaari-
kuga, ebamaiste hobustega nii ekslen ma vanamees ringi. Mu
kasukas tilpneb kaariku taga, aga ma ei ulatu seda võtma, ja keegi
patsientide sagivast karjast ei liiguta sõrmegi. Petetud! Petetud!
Korragi kuulda võtta öökella eksihelinat seda ei tee enam iial
heaks!» Novell lõpebki sel somnambuulselt soiguval noodil. Siin
ilmneb Kafka üldine vastumeelsus maailma suhtes ning omalaadne
«õnnetusefilosoofia», mille ta ise on sõnastanud nii: «Kõik inimeste
hädad saavad alguse sellest, et kodust välja minnakse.» Kõige