Agu Sihvka Annab Aru
vägisi telki tagasi pugeda, mille tõttu kulus hulk aega, enne kui võimlemisõpetaja Pauksaar sai
neile selgeks teha, et tuleb jalgrattavarast püüdma minna. Meie olime selleks ajaks läinud tagasi
öölõkke juurde. Kiilike ütles: "Lörri läks see ilus plaan. Kes oskas arvata, et nad ise otsima
hakkavad. Aga kella tuleb ikka helistada. Mine tea, kuhu nad muidu jooksevad." Ja me
tõmbasime kaks korda spinningunöörist, mille peale kostis tilltill. Õpetaja Pauksaar tundis selle
hääle ära ja läks hulga rõõmsamaks. Ta ütles: "Näete, nad pole kuigi kaugele saanud. Pimedas
metsas on jalgratas ainult tüliks." Ja kõik jooksid metsa kammima, ainult vanempioneerijuht
mitte, sest tema ei leidnud pimedas oma kingi üles. Aga meie Kiilikesega istusime lõkke ääres,
kuulasime, kust hääled kostavad, ja tõmbasime vajaduse korral kella. Nüüd ma olengi kõik nii ära
rääkinud, nagu oli
annaabi.ee 
