EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
Ma astusin wankrist wälja kenad orgu waatama, mis oma ilu läbi igaühte
imetselema paneb. Mõlembilpool kõrged äkilised mäekaldad litsuwad
endi wahele ojakese, kes kui hõbelint oru rüpes hiilgab. Kõik tuletas mul-
le kange Kalewipoea naljakad, antsakad teud meelde. Ka siin oli ta wana
wägew käinud ja kehahäda kergitamas mälestuseks järwe, oja ja oru
ilmutanud. (Maa-rahwa… 1860: 38)
Kas nüüd see kirjeldus mõne toonase kalendrilugeja Tilleorgu vaata-
ma sõitma ahvatles, ei ole kindel, kuid meeldejääva lugemiselamuse
saab siit ometi – nii toona kui tänapäevalgi.
Otsesõnalisi üleskutseid ning juhtnööre kodumaal rändamiseks hak-
kasid analoogsed kirjutised pakkuma aga alles 20. sajandi alguskümnen-
deil, mil suvistest põllutöödest vabade inimeste hulk tasapisi suurenes
seoses eestlaste hariduslike ja ametialaste võimaluste mitmekesistumise-
ga
annaabi.ee 
