V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
seitsme kella rikast, pidevalt tõusvat ja alanevat heliredelit, näete, kuidas sellest läbi
vilksatavad
kolrne-nelja siksakina mõned selged ja nobedamad noodid ja siis äkki jälle välkudena
kustuvad. Sealt alt kostab Saint-Martini kloostri terav ja kärisev viis; siit Bastille' sünge ja
torisev kõmin; teisest otsast ulatub siia Louvre'i paksu torni bassbariton. Justiitspalee
kuning-
131
lik kellade koor heidab väsimatult igasse külge oma säravaid tilinaid, mille sekka kindla aja
järele langevad Jumalaema kiriku tornikella rasked löögid nagu suurte haamritena vastu
alasit, kust tilinad sädemetena laiali lendavad. Vahetevahel näete igasuguseid helisid voolavat
Saint-Germain-des-Pres' kiriku kolmekordsest lättest. Vahel sekka annab see jumalik
helidemass ruumi Ave Maria kiriku kiirele järsule viisile, mis puhkeb ja sädemeid pillub
nagu säraküünal, üsna sügavast helide-mere põhjast kuuleb undamisi kirikulaulu, mis näin