Andres Ehin
Ehin püüab ühendada must sini-valge taeva ja
musta mullapinna asukaid: mullased linnud, sügavsinised muttkotkad. Luuletuse alguses räägib
ta eestlastest, kes peale puhtakspesemist löövad särama ehk neist saab siiski asja. Teine pool on
eestlaste põlisrahvusest ja meie saatusest (Eestlasi on nimetatud poeetiliselt Euroopa
indiaanlasteks, kellega Ehin meid ka võrdleb). Lõpu küsimus "aga kuhu me läheme?" on
tähenduses: millise saatuse ja tee me valime?
Läbi elektriliste tikksirgete Ta habe on rukkipõld,
tänavate
Läbi elektriliste tikksirgete tänavate Hämariku eel,
kõnnib vaikne maag. koidu ajal,
Lõokesed laulavad ta habemes. lükates nagu mantlihõlmu laiali
Läbi rahvamurru, suurte majade pikki varje,
üle kirju asfaldi kõnnib too
kõnnib vaikne, väga vaikne maag
annaabi.ee 
