LILLTIKANDIST EESTI RAHVAKUNSTIS
ulatusid talupojamiljöösse, kus 16., 17. ja 18.sajandi näidised püsisid põlvest põlve
edasikantuna veel 19.sajandil.
Kui Lõuna-Eesti keskaegsete, võrdlemisi primitiivse joonise ning vaba
motiivipaigutusega taimkirjade puhul saaks rääkida tikkimisest ilma eelneva jooniseta, siis
uute eesti lillkirjade kunstipärasus, mustrite keerukus, variatsioonide rohkus ja
joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata
kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite
sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed.
Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal
kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga
käiseid, tanusid, linukaid (sabaga tanu), õlarätte ja hiljem ka põlli. Põhja-Eesti lillkiri kujutab
annaabi.ee 
