Anna Haava
tasa kannelt helistada,
kostab siiski kõrvu sul,
vaikimine oleks vale,
et ei sind, mu kõige kallim,
siis sa ise oled süüdi;
sunniks südant lõhkema.
lauluga ma tülita.
miks nii armas oled mul!
,,Luuletuste"(1897) kolmandat
vihku varjutab kalli inimese ras-
kest haigusest esilekutsutud kal-
muline palvemeeleolu.Kogu algab
religiooselt ja lõpeb piibelikke peal-
kirju kandva tsükliga. Kuid ka neis
lõikudes on hetki, kus inimlik
traagika uhkab religioosseist mo-
tiividest üle, neid enda alla mattes
ja tühistades. Siis sünnivad luule-
tused maharõhuvast, kurbusest,
üksindusest, kodutusest (,,Kevad,
kui koju tuli", ,,Suures ilmas ko-
duta") Ka kolmanda vihu armas-
tuslauludesse tungib sageli külm
teise maailma valgus. Kolmanda
vihu kõige kunstiküpsemad luule-
tused on Haava loonud suurest ilu-
igatsusest, oma ammusest saatjast.
Igatsuslaul ,,Kesk sügavat (Anna Haava mustas kleidis triibulises
kleidis oleva naise kõrval)
annaabi.ee 
