Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu 4 on kaks paari, eestiivad on tagatiibadest pikemad ja kitsamad. Tiivad on kaetud karvakestega, harva ka soomustega, kuid ehmestiivalise tiivasoomused erinevad liblikate omadest. Puhkeolekus pannakse tiivad seljale katusjalt kokku, ja kuna nad on peaaegu alati hallides vi pruunides toonides, siis aitavad nad putukat maskeerida. Ehmestiivalised suudavad üsna hästi lennata, kuid nad ei liigu tavaliselt veekogust kaugele. On teada ka selliseid liike, kellel tiivad on lendamiseks liiga lühikesed (Baicalina thamastoides) vi puuduvad hoopis (Enoicyla pusilla emased).
Enamusel liblikatest on tagatiivad eestiibadest väiksemad ning lihtsama soonestusega. Lisaks varjevärvusele on olemas veel ka mitmesugused hoiatusvärvused (tavaliselt musta- punase või musta-kollase kombinatsioonid). Potentsiaalsele ärasööjale on tegu signaaliga: see on kibe ja/või mürgine liblikas, parem on ta rahule jätta. Olemas on ka kombinatsioone, mille eesmärk on liiga lähedale sattunud vaenlase (linnu) ehmatamine. Lisaks võivad tiivasoomused täita ka spetsiifilisemaid ülesandeid peale värvussignaalide edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist. Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva välisservas ning võivad olla tiiva üldtoonist erineva värvusega.
annaabi.ee 
