JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama!
Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta,
tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku,
viskus ta vertikaalselt sügavikku.
Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, - seitsekümmend miili ... üheksakümmend ... sada
kakskümmend ... kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev
kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul.
Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis! Ja keha kuuletus täielikult.
Huvitav, kui kukutaksin ennast viielt tuhandelt jalalt, mitte kahelt nagu praegu, kui palju võidaksin
kiirendust?
Kõik ta äsjased tõotused olid ununenud, olematuks pühitud võimsast leebest hoovusest. Ja siiski, ei
mingit süütunnet, ehkki täitmata jäid iseendale antud tõotused. Sellised vandeandmised, arvas ta nüüd,
annaabi.ee 
