Jutuke - Õunkübarad
"
,,Ka mina võin aidata! Mul on anne midagi mõelda ja siis see realiseerub."
Sora muigas ja raputas pead, nii et õunad ta kübaral värisesid.
,,Praegu hoia see nende eest saladuses sul võib seda veel vaja minna."
,,Lase mul minna, Sora."
,,Juhid nad siit eemale?"
,,Jah."
,,Ei, ei juhi ja ega me ei lase sul minna nii või teisiti."
Elisa kuulis kellegi karjatust.
,,Esimene."
Sora nägu kiirgas joovastusest, mis tiivalist muretsema pani.
,,Sora..."
,,Tasa! Kas tahad piiluda?"
Nüüd peegeldus ta silmadest õelus, mis pani tüdruku teda taas kartma.
,,Jah, ma olen vait."
Sora oli ühe hetkega püsti ja tõmbas ka Elisa enda kõrvale.
,,Vaata siis, Halltiib. See on mustkunst oma kõrgemal tasemel."
Sõnad kadusid, kui all toimuv nende vaatevälja jõudis. Kogu mets oli meri, tume vihane
meri loksus tammede vahel kui kihelev veri, haarates lootusetule eemale põiklevad inimesed
annaabi.ee 
