Bernard Kangro ning tema looming
Kuid mu süda iial ei sure, sajast tuhandest sõjavankrist
Haabsinine sumu hiilib
minu hing – see on kohisev laas. minu näkku on jäänud jälg.
üle välja otse mu juurde.
Puud kõnnivad kaugemale. Niit, põllud ja murud ja külad, Kuid ikka ma püsin ja elan.
Udus kraaksatab põgenev lind. vana kask, mis on värava ees, – Minu hingus on põhjamaa tuul,
Mind riivab ta tiivakahin.
minu mõtted on ammu ju põlend
Puud kõnnivad kaugemale. minu mõte on põhjamaa õite
vaikse lõkkena koduses lees. rõõmus naeratus kivisel suul.
Siis kummuli pöördub taevas
ja taevasse kerkib maa. Rahetormid mu rinda on peksnud,
Puud kõnnivad kaugemale.
mu näkku löönd vihmahood,
annaabi.ee 
