Heraldika
12. sajandi teisel poolel ja 13. sajandi algul muutus tiitel ja sellega koos käivad õigused
pärandatavateks. Pärandatavateks muutusid ka tiitlikandja sümbolid, millede hulgas oli esimene
kilbikujutisega rüütli(vapi)pitsat. Sellega muutus esimest korda pitsatis kasutatud isiklik kilbipilt
tiitlivapiks. Kilbi tähtsustamist meie mõistes vapina rõhutas veelgi pitseri sekreetpoole
5
tiitlilegendi algussõna clipeus (ld k kilp), mis asendas sõna sigillum (ld k pitsat) pitseri esiküljel.
Samasse aega langeb vapiomaniku kohaloleku tähisena vapipildiga lippude ehk baneeride
kasutamine.
Vapigeneesi käsitlevates töödes mainitakse sageli vapisümbolina lõvi. Vapiajaloolase Robert
Vieli käsitluse järgi oligi lõvi esimene ja domineeriv vapikujund, mis 12. sajandil väljendas selle
kandja vaprust ja sõjakust. Mitmed tolleaegsed kuningad ja hertsogid kandsid hüüdnime Lõvi ja
annaabi.ee 
