V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
selle minema. Kuid see tuli tagasi ja ta ajas vesii pahupidi selga, mis on küllalt selge ägeda
siseheitluse tunnus.
Lõpuks virutas ta mütsi vastu maad ja hüüdis: «Mis sellest! Tulgu mis tuleb! Lähen venna
juurde! Sealt saan küll kaela jutluse, aga vahest ka ühe eküü.»
Ta viskas kähku õlale oma nahkvoodriga hõlmiku, haaras maast mütsi ja läks ahastades
välja.
Ta läks mööda Harpe'i tänavat Vanalinna poole. Muchette'i tänavast mööda minnes
kõditas ta haistmismeelt tiirlevailt praevarrastelt tõusev tore praetud liha lõhn ja ta heitis
ihaleva pilgu tohutu suurele praeköö-gile, mis kunagi frantsiskaanilt Calatagironelt välja
meelitas sellise pateetilise hüüde: «Veramente, queste
252
rôtisserie sono cosa stupenda!» Jehanil polnud aga raha ja sügavalt ohates kadus ta Petit-
Chatelet' väravasse, selle päratu suure massiivsete tornide kuus-tahuka alla, mis kaitses
sissekäiku Vanalinna.