See avaldub madalamates vormides, milleks on keemilised ja füüsilised protsessid (keemilised reaktsioonid). Anorgaanilises looduses on see madalam vorm, orgaanilises looduses avaldub see tahe juba kõrgema võimuna elujõu ja enesesäilitamise ja soojätkamise instinktina. Inimese juures avaldub see mõistusena. ,,Inimese tahe on nüri, nüristatud tahe.'' On ainult üks tahe (mitte paljusid) seda tahet on sama palju ühes umbrohulibles kui tuhandes tiigris seda on kõikjal võrdselt. Kuna kõikjal on tahe, siis on terve maailm võitlusväli sünge maailm, kus kõik võitleb kõigega. Lisaks sellele, et see tahe on ebaloogiline, mõttetu ja pime, on ta ka näljane ja riiakas. See tahe on umbes nagu see madu, kes õgib iseenda saba. Surm on selle tahte üks väljendusi. Kuigi meil on väga tugev elutahe, siis minu tahe elada saab teostuda ainult kellegi teise surmaga (taimetoidulised pole ka puutumatud, sest isegi krõpsudes jms on tahe)