Jalutuskäik Firenzes koos müstiliste ja müütiliste tegelastega
noormeest, kellest õhkub korraga nii naiivsust, salapära kui ka teatud seksapiili, siis too
Bacchus on vastupidiselt paks, kole, kuri, lausa õel ja eemaletõukav, mida näitab ka ta
käehoiak. Ta on allutanud kilpkonna kui pikaealisuse sümboli. Michelangelo renessansiaegne
Bacchuse-skulptuur (1497) on hoopiski täiesti teistsugune: ilusa saleda, kuid lihava kehaga ja
mõningate naiselike joontega. Üleelusuurune tiigrinahaga Bacchus on loodud küll
Michelangelo esimesel Rooma-perioodil, ent hetkel kaunistab see kunagist rahvusmuuseumi.
Tema taga seisab pisike faun, kes mugib aplalt Bacchuse käest viinamarju. Kui see konkreetne
Bacchus on suhteliselt tõetruu, siis barokkmeistri Caravaggio Uffizi galeriis asuv Bacchus
(1595) on jumalana väheveenev ning pigem pööratakse tähelepanu sellel maalil kõigele
muule, kui veinijumalale endale. Näiteks puuviljadele, mis on mädanemas ja
annaabi.ee 
