Parem armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada.
Armastusena, mida
ei suutnud hävitada inimeste ega jumala seadused, füüsiline eraldatus, kehalised vigastused
ega aeg.
Enesearmastus on üks inimarmastuse osa. Kui meil pole kaaslast, kellesse me armunud oleme
või keda me armastme, siis ei pruugi keegi olla meile kallim kui me ise. Sellisel juhul
sarnaneme me paljuski Narcissusega Ovidiuse tuntud müüdist, kauni noorukiga, kes suri,
leidmata vastuarmastust oma peegelpildilt tiigiveel. Nartsissism ja enesearmastus on
inimesele hävituslikud ning viivad võimetuseni kedagi teist armastada. Isegi partneri
olemasolu puhul tekitab alateadvuses loodud pilt täiuslikust kaaslasest reaalsusega ilmseid
kontraste. Nartsissismi all kannatajad on teistest inimestest huvitatud kui peeglitest, mille
kaudu nad saavad imetleda oma erilisust. Inimested, kes vajavad armastust teistelt, kuid on ise
võimetud kedagi armastama lõpetavad oma elu tihti üksinduses. Haiglaslikust