Inimgeograafia raamatu esimese osa kokkuvõte
mis toimetas geograafilise teabe valikut -mida sellega siduda ei õnnestunud, see jäi väljapoole
geograafiat. Ja samuti oli see peateema ka teabekorrastuspõhimõte, geograafilise teose kava.
Tema abiga valitud teave tuli korrastada nii, et mainitud vastastikmõju võimalikuit selgesti ja
taielikult avada, lugejani viia.
REGIOONIPARADIGMA LOOJAD XIX SAJANDIL
Alexander von Humboldt sai kuulsaks maadeavastajana. Humboldt seadis geograafilise
kirjelduse aluseks tiheskoos paiknevate loodusnahtuste vastastikmõju põhimõtte. See
põhimõte toimis nii "filtrina", eraldades geograafilise mittegeograafilisest, kui kirjelduse
esialgse kavana. Geograafilises toos tuleb kirjeldada vaid neid nähtusi, mis ühes ja samas
kohas või vahemalt üksteise läheduses paiknedes avaldavad üksteisele tugevat mõju. Kui
lähestikkupaiknemine sellist vastastikust mõju esile ei kutsu, pole vastavad nähtused
geograafilised ja neid ei tarvitse kirjelduses arvestada